Tuesday, January 8, 2013

et mitte ära kaotada...


Olen nagu käharpäine vaher -
kevaditi käärib minus mahl.
Siis ma armun, mitu korda vahel,
õige harva jätan armumata kah.
Igal suvel sahistaksin lehti,
raputaksin oma rohetavat rüüd.
Kui ma oleks päris vaher, ehkki
juukseid tuules lennutada võin ka nüüd.
Igal sügisel ma kaotan möödund õnne,
lasen kingad tuule kätte laiali.
Siis on jälle rändamise tunne,
siis on mõtted jälle hajali.
Igal talvel uinun lumehange alla,
unustan, mis kõik mind erutas.
Igal talvel jätan mõtted tuulde valla
kuni jälle kevad üle aasta perutab.
Siis ma ärkan, olen jälle vaher,
minus käärima lööb armastuse mahl.
Igal kevadel ma süttin, vahel varem,
aga vahel veidi hiljem kah.
Olen väike käharpäine vaher.
juuksed õites, silmad säramas.
Vaatan naerdes, kuidas vana naine
astub läbi vahtrast tehtud värava.


Peaks vist olema Kareva.


Sunday, October 28, 2012

Note to self

Sel nädalal olen ma mõistnud kolme asja iseenda kohta:
 - ma olen pikka aega arvanud, et mul ei ole unistusi või et ma ei oska unistada. On küll! Oskan küll! Ma lihstalt summutan iga unistustest pungil heleroosasinise mõtte oma liigpraktiliste vastuargumentidega.
 - minu praktiline olemus on takistuseks minu unistuste täitumisele.. või on asi selles, et mul pole piisavalt julgust võtmaks vastu otsuseid, mis sillutaksid teed õnnele?
 - ma igatsen väikeses kogukonnas üleüldise hüvangu eesmärgil aktiivselt osaleda. Kas peaksin tagasi maale kolima?