Friday, January 28, 2011

Lago di Como e funiculare... ja mäed




Lõpuks otsustasime Como järve äärde minna.Järvi oli mõnus, kuid kahjuks jälle jaanuarile omaselt oli kõik väga udune. Como linnas sõitsime köisraudteega (funiculare) 750m kõrgemale Bruante külla, kust ronisime veel rohkem üles mäkke, kuni jõudsime Alessandro Volta auks ehitatud tuletornini 900m kõrgusele merepinnast. Vaade oli võimas. Kui poleks nii palju udu olnud, võiks kohe hingemattev selle kohta öelda. Kahjuks oli udu nii tugev, et kui püüdsin pildistada pea kilomeetri jagu allpool olevat Como järve, ei jäänud eriti miskit peale. Suve poole, kui päike välja tuleb ja plusskraadid püsivamad on, peaks ka udu probleem lahenema.

Mäest alla tulles oli kell alles vähe, mistõttu ei tahtnud veel kodu poole suunduda, seega otsustasime Lecco linna sõita, mis on Como järve teise "jala" suurim asustus. Seal oli parkimiskoha leidmisega probleeme, sest igas vähegi parkla moodi kohas oli valvel hunnik musti mehi, kes kõik oleks hea meelega meile midagi maha parseldanud. Nendega me aga tegemist teha ei soovi, seda enam, kui neid kohe mitu-mitu koos on seal. Lõpuks leidsime parkimiskoha ning seejärel köitsid meie meeli suured suured mäed, mis kohe Como järve äärest kõrgusid. Otsustasime võtta väikese kohvi ning plaani pidada. Minu ja Lillu pahameeleks valiti koju sõiduks äärmiselt kitsas mägitee pea 1,5km kõrgusel merepinnast. Oli juba pime ning tee väga käänuline, mõnes kohas ka ilma teepiirdeta. Sellegi poolest oli vaade alla väga ilus. Mäest alla sõites läbisime mägede/kaljude vahe, kus meie peade kohal kaardusid suured mäenõlvad ning iga natukese aja tagant piilusid mägede seintest välja pisikesed kosed. Oleks ainult väljas valge olnud, oleks rohkem seda ilu näinud.

Homme hommikul viime auto rentijale tagasi ja suundume poodidesse - kellel soove, andku teada:)

Thursday, January 27, 2011

Lago di Garda

Hommik algas selega, et Siim läks autot parkima panema :) Peale seda väike hommikusöök värskete briocchidega ning suund Garda järve äärde. Enne veel käis Hinno GPS ostmas ja me oleme kõik selle eest tänulikud:)

Garda järv on imeilus ning muhulgas Itaalia suurim järv, mis paikneb mägede keskel ning mis sisaldba endas poolsaari ja väikseid saari. Käisime esmalt kõige suuremal poolsaarel, millel paikneb linn nimega Sirmione. Poolsaare lõpus asub kindlus ning imekaunis rannapromenaad. Terve poolsaar asub mingit sorti mereplatool ning seetõttu on kaldalt paistev järvevesi helesinine ja kristallselge.Samuti asub seal paar väikest sadamat, kindluse muuseum ning hurmav vanalinna osa. Kahjuks on see äärmiselt armas kohake talvel suhteliselt välja surnud. Seal asub meeletus koguses hotelle ning ilmselt on see turismiperioodil väga populaarne puhkuse paik, kuid hetkel on enamus hotellid ja väikesed äri suletud. Meid see muidugi ei morjendanud - oligi mõnusam vaikselt jalutada ja pildistada, ilma et hunnik turiste pidevalt ees tõlberdaks.

Edasi oli soov minna mägedesse. Kuna meil ühtegi sihtkohta ei olnud, siis ei olnud eriti ka millegi järgi joonduda. Seega sõitsime niisama mööda Garda järve kallast pisikeste armsate itaalia külade vahel. Lõpuks jõudsime väikese künka otsa, kus asus järjekordne kindlus. Meie üllatuseks polnud see aga päris tavaline kindlus, vaid vana kindluse hooned, kus elasid lausa igapäevaselt inimesed - väikesed aknad kardinatega, aiamaa kindluse müüride vahel ja tänavavalgustus ning isegi kanalisatsioon oli seal ilmselt olemas (kanalisatsiooni luugid vähemalt olid).

Olles eelmise künka kõrguses pettunud, otsisime mägesid edasi. Lõpuks ka leidsime midagi ning sõitsime pead pöritavaid kurve ja teid üles kõrgustesse. Hetkel, mil leidsime he üisikese nn mägikiriku, otsustasime, et siin meie teekond lõpeb, sest viimased kõrgused võtsime juba niigi esimese käiguga gaasi põhjas hoides. Tegime väikese puhkepausi ning pöödusime alla tagasi. Enne veel olime GPS silmates avastanud, et oleme ei rohkem ega vähem kui poole kilomeetri kõrgusel merepinnast.

Tee koju kulges oodatust pikemaks, sest otsustasime hoiduda kiirteest ning sõite alternatiivseid teid pidi tagasi. Kahjuks tähendas see küa küljes küla ning ringteed ringtee otsa. Aga kohale me jõudsime:)

Eks näis, mis homne toob - see plaan on praegu alles arutamisel.

Veneetsia

Hommikul võtsin ühe rendiauto - ei ole tarvis ilmselt öelda, et ei saanud me seda, mida me tellisime. Kuid üllatus oli seda suurem, kui nägime, mis seisukorras see väike Lancia Ypsilon  oli. Lühidalt - üleni kriipse, kraapse täis ning tagumine bumper peaaegu ärakukkumise ääre peal. Aga no see selleks, võtsime auto vastu ja sõit võis alata.


Paljudele meist oli see esimene sõit kiirteel. Maksud on suht mõnusad - 14,10 Bergamost Veneetsiasse.  Veneetsiasse jõudes keerasime küll enda meelest nii valesti, kui sai, st sõitsime üle silla linna, kus autodega ei sõidata, kuid õnneks oli seal suur parkimismaja selle tarbeks ehitatud. Lisaks, meie jaoks täiesti juhuslikult (kuivõrd läksime Veneetsiasse täiesti ettevalmsitama) avastasime parkimismaja lähedal People Mover'i ehk siis spets selleks ehitatud õhurongi, et inimesed parklast linna viia :)

Linn oli imeilus, mitte ühtegi autot ja täpselt selline nagu filmidest mäletasime - pisikesed kitsad tänavad ja pisikesed väljakud, mis moodustavad labürindi, sajad pisikesed sillad ja gondlid nende vahel voorimas.Taaskord väga palju igast asjade müüjaid.Seekord mind Senegali naiseks ei tahetud viia, kuid Siim pidi maksma roosi eest, mis mulle algul ilusate siniste silmade eest "kingiti". Otsisime ka üht postkontorist, kust Allardi sõnul saab postkaarte koju saata, kuid kahjuks ei leidnud me seda, mistõttu peate ilma vahva Veneetsia postkaardita hakkama saama.

Veneetsia kohvikutes on selline komme, et lisaks söögile-joogile maksavad külastajad ka kohamaksu. Teisisõnu - istumine maksab 2 eurot.

Veneetsiast tagasi jõudsime suhteliselt hilja ja ees otamas uued takistused. Nimelt parkimine Bergamos. Parkimise sildid on siin päris eksitavad - ühel märgil on nii parkimise keeld kui ka tasulise parkimise aeg ja hind. Parkimine on tasuline nagu eestiski tööpäeva jooksul, kuid mida see parkimise keeld siis tähendab? Et kas peale tööpäeva on seal parkimine keelatud? Või just seda, et parkimine tasuta on keelatud ja parkida saab tasu eest 9-18? igatahes kahtlane. Et vältida sekeldusi ametivõimudega otsustasime panna auto tasulisse parklasse, kus öösel on võimalik tasuta parkida. Lisaks on parkimiskohad märgitud erinevalt - ühed on sinise joonega ja teised kollasega... wtf? Lõpuks saime pika vaatluse ja tõenäosusarvutuste tulemusel selgeks, et ilmselt on kollased parkimiskohad Bergamo residentidele ning sinised külalistele väljastpoolt. Selline eristamine toimub muuhulgas ka tasulistes parklates.

Igatahes jah, raske päev on olnud. Lähme homseks puhkama - plaanis on loodusretked mägedes.

Tuesday, January 25, 2011

Milan, Milan...

No täna sõitsin ma esimest korda elus rongiga.. ja sain kohe esimesel sõidul trahvi ka :D Päris palju draamat  kohe sellise pisike asja tõttu, aga no ikka juhtub.

Ühesõnaga, käisime Milanos. Võtsime ette paar suuremat vaatamisväärsust ja tegime tiiru ning paar turistikat. Vahepeal jõudsid mõned mind Senegali naiseks maha parseldada.
Üldiselt on Milano praegu väga sudus ja seal ehitatakse meeletult palju. Ma ei mäletagi, kas ma käisin mõnel tänaval, kus midagi pooleli ehitamisel või renoveerimisel poleks olnud.

Lõuna möödus ühes väikeses kohvikus tšempionide väljaku ääres. Poisid tellisid pasta ja meie Lilluga salatid.. mis olid 3 korda suuremad, kui poiste pastad :D Meie silmad olid vist suured kui tõllarattad, kui tavaline salat toodi lauda suuremas kausis, kui mul kodus supikausid on. Aga maitses hästi, poistele meeldis Itaalia päris oma pasta ka väga!

Kokkuvõttes ütleks ma Madise sõnadega: "Milano oli täielik pettumus!" Ja nii ongi! Täiesti tavaline suurlinn. Võrreldes Bergamoga on Bergamo ikka 100 korda rohkem Itaalia, kui seda on Milano.

Õhtupoole käisime Lilluga veidike shoppamas - ei leidnud midagi, as usual. Ja nüüd sööme Itaalia päris oma pitsat, millel käisime järel kohvikus nimega Linda. Siim tahtis mündihunnikust lahti saada ja ladus pitsade eest makstes kõik oma mündid letti. Pitsameitser tegi suured silmad, luges natuke aega münte ja lõpuks lõi käega. Võttis Siimu rahakoti ja kallas ülejäänud sendid tagasi - allore, me saime allahindlust! :)

Homseks on meil pandud kinni üks auto, millega kavatseme Veneetsiasse sõita! A domani! :)

Monday, January 24, 2011

Sunny Bergamo

Kaua oodatud aeg jõudis 23ndal jaanuaril kätte ning lõpuks ometi olime teel oma vana sõbra uude elukohta, Bergamosse. Lennureis möödus tavapäraselt, kuid see odavlennufirma on ikkagi väga odav lennufirma. Sellest kunagi pikemalt.
M ja L olid meil kenasti vastas, kusjuures meie jõudsime enne neid lennujaama. Väke tripp poodi ja siis ühistranspordiga M kodu poole. Ok.. sõidame. Minge hetk jääb buss seisma ja bussijuht paneb riidesse ja hüppab bussist välja. Uksed jätab lahti. Meie vahime suurte silmadega ringi - et nagu mismõttes?! Keset ööd pimedas inimtühjas linnas üksinda bussis, kus uksed on lahti ja bussijuht lihstalt jalutas minema. Uurime, et kas võiks äkki ise sellega nüüd edasi sõita :D Siiski mingi aja pärast saabub uus bussijuht, kes eelmise nö välja vahetas ja meid sihtkohta viis. Lihtsalt esialgu tundus olukord suht tragikoomiline :D

Nüüd aga on juba uus päev. M saabus poole 8 paiku hommikul töölt ja nüüdseks pärastlõunaks on jäänud unelema mulle ja mu kaaslasele ettevalmistatud magamiskohas:) Eks pikk, pikk, pikk, pikk jalutuskäik mäkke väsitas päris korralikult. Vahepeal jõudis mu kaaslane kallis ka oma püksid ära rebestada, sest oli tarvis tanki otsa ronida, seega ei jäänud muud üle, kui  väike shoppingutiir teha. Muuhulgas käisime siis ka toidupoes, et osta söögid-joogid tänaseks A sünnipäeva tähistamiseks :)


Ma hea meelega laeks mõne pildi ka, aga see paistab meeletu aja võtvat, nii et need jäävad kunagi hiljem sirvimiseks :)

Tuesday, January 4, 2011

Sellele, kes suudab selgust puuduvast kogu eluks kerge ja sirgena kanda, olen ma tuumani truu...

Kaotaja kiituseks laulan,
sest võitjale lauldakse niigi;
kurva ees kummardan,
löödu ees langetan pea.

Maailmast loobuja loob,
leiab unedes eneseriigi;
tõeluse taluja salajõudu
ja -suurust keegi ei tea.

Kaotaja kiituseks laulan
ja ilmaolija iluks;
põlatu pärgan, ta kõrgele
laubale vajutan suu –

sellele, kes suudab selgust
puuduvast kogu eluks
kerge ja sirgena kanda,
olen ma tuumani truu.
                        - Doris Kareva -