pühadeaegne isetegevus...

can't wait..

Stipendiaat

Kunagi ammu käisin Euroopa Liidu õiguse erikursuse aines. Eksamile minnes oli palju töömuresid ning seetõttu kribasin vastuse 10-15 minutiga paberile ja ruttasin tagasi tööle. Tööd õppejõule viies arvas ta, et ma tahan midagi küsida, sest aega eksami algusest oli vähe möödunud. Loomulikult sain ma lõppkokkuvõttes kesise hinde.

Otsides magistritööle juhendajat, sain sama õppejõu käest vastuseks, et kuivõrd paistab, et ma tema aines ei ole saanud eksamil suurepärast tulemust, ei ole nõus ta minu lõputööd juhendama, sest võtab juhendada ainult kõrge potensiaaliga õppureid. No ok, mis siis ikka.. kuigi sees ikka kihvatas.

Magistritöö esitatud, selgus, et see sama õppejõud määratakse mulle retsensendiks.. ning ta paneb mulle hindeks A!! Mõtlesin, et oh, milline mõnus ninanips. Sain ka kaitsmisel selle A kinnitatud.

Kuulutati välja magistritööde stipendiumikonkurss ühe suure advokaadibüroo poolt. Teiste pealekäimisel kribasin viimasel tööde esitamise päeval 5 minutiga valmis mingi suvalise motivatsioonikirja ja saatsin kulleriga paberipaki teele. Kuivõrd mulle töö kättesaamise kohta kinnituskirja ei saadetud (nagu seda tehti mu sõbranna puhul, kes samuti oma töö stipendiumikonkursile esitas), siis ma isegi mõtlesin, et äkki ma jäin esitamisega hiljaks.. no mis siis ikka, ega mul polekski stipendiumivääriline töö olnud ja tõesti sai see esitatud pigem teiste pealekäimisel.

Täna, 01. septembril tuli mu postkatsi teade, et olen esitanud stpendiumikonkursile märkimist vääriva magistritöö ning seda premeeritakse rahalise auhinnaga. Lisaks kutsutakse mind stipendiaatide lõunale.



Ma ei hakka üldse mainimagi, et see sama õppejõud on kõne all oleva konkurssi korraldava advokaadibüroo partner.

õpime kuni elame

Kas mitte ei paista alati, et mingi etapp või sündmus, mis on tol hetkel jube oluline ja pingeline, lahenes mingi aja möödudes justkui iseenesest? Mul oli taaskord nii. See teadmine võiks juba varasemast kogemusest olemas olla, et järgmisel korral asjad kergemini ja rahulikumalt lahendatud saaks. Ometigi ei ole see nii.. huvitav kui vanaks peab elama, et see lihtne tõde ükskord kohale jõuaks?

Kas on juba liiga hilja öelda oma uusaasta lubadus? Või lihstalt endale midagi soovida? Ei? Väga hea..

Ma luban ja soovin endale edaspidi selgemat meelt ja teadmist, et kõik saab korda nii kui nii ja et ma ei
pea(ks) oma närvirakukesi mõttetu muretsemise pärast raiskama. Aitäh!

Kas Sa oled õnnelik?

Nii küsis umbes 2 aastat tagasi minult täiesti niisama, möödaminnes üks töökaaslane, kellega pean tänu töökorralduse muudatustele nüüd tihedamini läbi käima. Just seetõttu see küsimus mulle ka meenus.. Ma olin tookord täiesti pahviks löödud, vaatasin talle kummalise näoga otsa, naeratasin ebalevalt ja vingerdasin vastamisest välja. Hiljem mõtlesin, et küll ta on imelik, et peaaegu võõraste käest selliseid asju küsib.

Mul on tunne, et inimesed ei vaevu või ei suuda nii palju enda sisse vaadata, et ise aru saada, et nad on õnnelikud. Mina ka ei osanud.. ja arvatavasti ei oska siiani. Selle asemel  käime me mossis nägudega ringi ja kirume kõiki ja kõike. Ja ärge saage valesti aru, ma ei räägi sellest, et Aafrikas lapsed nälgivad ja meil siin on toit laual ja katus peakohal ja nüüd me kõik peame tohutult õnnelikud olema. Ma räägin lihstamatest asjadest.

 

Teine, mis mind täna kirjutama ajendas, on üks artikkel, mis lahkas hääbuva suhte tunnuseid. Ja kuigi ma sellistest artiklitest lugu ei pea, jõudsin selle lugemise lõpetamisel arusaamisele, kui õnnelik mina tegelikult olen. Ma saan aru, et möödakäijad ei märka seda, kuivõrd palav ilm ei mõju mu tervisele kõige paremini ja ma olen veidike nukra väljanägemisega, aga sisemiselt olen ma nii nii õnnelik.. õnnelik ei millestki. Või siis just kõigest, mis on?

Googeldasin pealkirjas oleva küsimus. Erinevates foorumites oli palju seda küsitud ja silma jäi üks vastus, kus keegi kirjutas, et ta ei ole õnnelik ja arvatavasti ei saa ka kunagi õnnelikuks, sest ta ise on enda suhtes liiga nõudlik. Kas siis inimesed seostavad õnne mingi eesmärgi saavutamisega? Või mingi asja saamisega (et a la ma olen nüüd nii õnnelik, et mul lõpuks auto on)?

Õnn või õnnelik olemine seisneb minu arvates ikkagi selles, et sa oled rahul sellega, mis on ja seesama "mis on" ei pea olema üldse täiuslik. Õnnelik olemine peaks hõlmama endas seda, et inimene teadvustab endale need nõrgemad või konarlikumad kohad oma elus ja endas ja lepib sellega (teisisõnu makes peace with it).

Just selle leppimisega hakkasin algust tegema pühapäeva õhtul.. ja seetõttu olen õnnelik! Ja mõelda vaid, kui pikk tee mul veel ees on.. ja kui õnnelik ja rahul ma kogu selle protsessi lõpus olla võiksin!:)

Küll sai segane jutt...

Hingesugulusest..

Liz: ".. ma täesti tõsiselt pidasin teda oma hingesugulaseks."

Richard: "Ja seda ta tõenäoliselt oligi. Õnneks sa lihtsalt ei tea, mida see sõna tähendab. Inimesed kujutavad ette, et hingesugulane on keegi, kellega sa täiuslikult kokku klapid, ja seda ju igaüks endale ihkab. Aga tõeline hingesugulane on hoopis peegel, inimene, kes näitab sulle kõike seda, mis sind tagasi hoiab, ta sunnib sind pöörama tähelepanu su enda isikule, et sa saaksid oma elu uueks muuta. Tõeline hingesugulane on võib-olla see kõige olulisem inimene, keda sa oma eluteel kohtad, sest ta rebib maha sinu fassaadi ja raputab su ärkvele. Aga elada koos hingesugulasega, kuni surm teid lahutab? Jabur mõte. See oleks lihtsalt liiga valus. Hingesugulane satub su teele ainult selleks, et sa näekisd oma varjatud poolt, ja siis on ta jälle läinud. Ja sina täna parem Jumalat. Sinu häda on selles, et sa ei raatsi lahti lasta. See on möödas, Proviant. Tema ülesanne oli sind läbi raputada, kiskuda välja abielust, kuhu sa enam ei kuulunud, kraapia marraskile su ego, muuta nähtavaks see, mis sind kammitseb, ja asjad, mis tekitavad sinus sõltuvust, murda lahti su süda, et valgus sellele ligi pääseks, tõugata sind sellisesse musta masendusse, et sa lihtsalt olid sunnitud oma elu muutma, viia sind kokku sulle määratud vaimse juhiga, ning seejärel ise uttu tõmmata. Selline oli tema ülesanne, ta sai kõigega kenasti hakkama, aga nüüd on see etapp juba läbitud. Kahju ainult, et sina keeldud tunnustamast, et sellele suhtele määratud aeg on läbi. Sa käitud nagu koer kompostihunnikus - muudkui lakud tühja konservikarpi, lootuses plekist liha välja imeda. Ja kui sa ette ei vaata, jääd veel koonupidi konservikarpi kinni ja siis on sul kogu ülejäänud elu rikutud. Nii et jäta parem heaga järele."

Elizabeth Gilbert "Söö, palveta, armasta"