Viimasel ajal, ja kuigi ajad on kiired, olen siiski märganud asju, mis kriibivad.. silmi, südant ja kõrva, kõiki korraga vahel!
Ja siis hakkasin mõtlema, et minu poolt valitud eriala peaks ju püüdlema õigluse ja õiglase lahenduse poole ja kuigi õigusteadus on üks üsna vana teadus, siis paistab, et midagi ei muutu. Okei, meil pole enam veritasu ja keegi ei anna oma silma ega hammas teisele.. kuid äkki peaks? Mis siis on õiglane? Kas inimesed ei oska õiglaselt käituda, sest nad ei tea, mis on õiglane? Või nad ei taha õiglaselt käituda?
Ja tegelikult ei olegi asi inimestes endis, vaid hoopis juhuste ja kokkusatumuste pikas reas, mis viivad ebaõiglase tulemuseni?
Ma näen päevast päeva inimesi, kes püüdleva asjade poole, mida on nimetatud elu alusteks ja suurimateks kingitusteks ning ometigi jäävad nad kõigest sellest ilma. Kogenumad ütlevad, et kõik see on millekski hea.. aga milleks? Ja kas kohe kindlasti on .. kas ikka päris kindlasti on see millekski hea, kui sa ei saa last, keda sa oled nii ammu igatsenud või kui sa oled leppinud sellega, et elad koos inimesega, keda sa ei armasta? Kui asutus raiskab hunnikutes rah aja samal ajal koondatakse inimesi? (palju õnne neile, kes end eelnevas ära tundsid)
Või pole tõeline õnn või midagi sellesarnast lihstalt meile määratud? Pole me seda ära teeninud? Või pole isegi mõtet selle poole püüelda, sest nagunii rikume kõik jälle ära?
Ahhhrrr... nii ebaõiglane lihtsalt!!!
Ja siis jääb neil inimestel vaid mõelda selle olukorra üle.. vahel lausa piinelda selle teadmatuse ja mõistmatuse ja ebaõigluse käes. Ja mitte miski ei muutu.. ja mitte keegi ei oska midagi muuta, keegi ei oska kusagilt alustada. Ja kas üldse olekski mõtet, kui sinu tegevus ühes suures kokkusattumiste jadas võib muuta õnnetuks hoopis kellegi teise...
just a thought: õiglus ja õigus... õiglus ja elu.
ReplyDeleteKäisin hiljuti ühel tsiviilkohtumenetluse koolitusel. Sain sealt kaasa tõe, millele pole seni väga tähelepanu pööranud. Teooria õiglusest on ilus ja filosoofiline, aga mis on tegelikult? Tegelikult ei ole kohtumenetluse eesmärgiks õiglus, üldse mitte. Tegelikult on eesmärgiks rahu, s.t kompromiss, mille korral mõlemad pooled mataksid oma sõjakirve. Seda sõltumata sellest, kellel tegelikult oli õigus, kus oli tõde või mis on õiglane. See ei huvita enam kedagi. Ehk ka see seadus ja õigus, ja kui ta isegi on õiglane, ei oma siis tähtsust.
Äkki on ka elus nii, et eesmärk ei peaks olema mitte õiglus, vaid rahu ja kompromiss? Sellesse peakski suhtuma just nii, et meil endal oleks lihtsam ja me ei peaks, nagu ütled, piinlema teadmatuse ja mõistmatuse ja ebaõigluse käes. See mis juhtub, on kompromiss kahe võimaliku varjandi vahel. See tähendab ka, et meil oleks võinud minna paremini, aga oleks võinud minna ka halvemini. Selle kohta ütlevad mõned, et näe igas halvas midagi head. Ja veel mõned vanasõnad ja rahvatarkused...
Selliselt võetanud ei tundugi must stsenaarium enam nii mustana.
Teisest küljest jälle - on inimesi, ka õpetlasi, kes usuvad, et kompromiss on kõige halvem asi üldse milleni inimesed võivad jõuda. See ju tähendab seda, et mitte keegi ei saa seda, mida ta tegelikult tahtis, kõik teevad järeleandmisi. Tegelikult võiks ju lõpuni võidelda, elus ja ka kohtusaalis, alati ja igal pool, ka kodus! Siis saaks vähemalt üks pool oma õiguse, oma õigluse. Siis on vähemalt keegi saanud oma tahtmise ja õnne. Ja tõesti, miks mitte võidelda. Miks pean mina järeleandmisi tegema. Ma võin küll kõik kaotada, aga ma võin võita veel rohkem.
Aga sõltumata kogust sellest teooriast ja mõttearendusest ja ideedest, reaalsus on ikkagi see, et Laura, sul on õigus. Elu ongi ebaõiglane ja see, et mingi olukord oli kompromiss, meid ju tegelikult ei rahulda, isegi kui see peaks. Ja nii me jäämegi alati vaevlema ebaõigluse kätte. Sest mis on ühe jaoks õiglane, on teise jaoks ebaõiglane, nii peabki olema alati nö võitja ja peabki olema alati nö kaotaja. See tuleb ju ka sellest, et ega inimesed reeglina ei otsigi oma ellu õiglust, vaid oma õigust ja oma tõde. See kehtib minu arvates ka siis, kui meie oponent pole mitte teine inimene, vaid on lihtsalt elu. Some you win, some you loose.
Aga mina mõtlen sellest nii: You have to choose your battle, you can't win them all, but you can win the war.