Sunny Bergamo

Kaua oodatud aeg jõudis 23ndal jaanuaril kätte ning lõpuks ometi olime teel oma vana sõbra uude elukohta, Bergamosse. Lennureis möödus tavapäraselt, kuid see odavlennufirma on ikkagi väga odav lennufirma. Sellest kunagi pikemalt.
M ja L olid meil kenasti vastas, kusjuures meie jõudsime enne neid lennujaama. Väke tripp poodi ja siis ühistranspordiga M kodu poole. Ok.. sõidame. Minge hetk jääb buss seisma ja bussijuht paneb riidesse ja hüppab bussist välja. Uksed jätab lahti. Meie vahime suurte silmadega ringi - et nagu mismõttes?! Keset ööd pimedas inimtühjas linnas üksinda bussis, kus uksed on lahti ja bussijuht lihstalt jalutas minema. Uurime, et kas võiks äkki ise sellega nüüd edasi sõita :D Siiski mingi aja pärast saabub uus bussijuht, kes eelmise nö välja vahetas ja meid sihtkohta viis. Lihtsalt esialgu tundus olukord suht tragikoomiline :D

Nüüd aga on juba uus päev. M saabus poole 8 paiku hommikul töölt ja nüüdseks pärastlõunaks on jäänud unelema mulle ja mu kaaslasele ettevalmistatud magamiskohas:) Eks pikk, pikk, pikk, pikk jalutuskäik mäkke väsitas päris korralikult. Vahepeal jõudis mu kaaslane kallis ka oma püksid ära rebestada, sest oli tarvis tanki otsa ronida, seega ei jäänud muud üle, kui  väike shoppingutiir teha. Muuhulgas käisime siis ka toidupoes, et osta söögid-joogid tänaseks A sünnipäeva tähistamiseks :)


Ma hea meelega laeks mõne pildi ka, aga see paistab meeletu aja võtvat, nii et need jäävad kunagi hiljem sirvimiseks :)

Sellele, kes suudab selgust puuduvast kogu eluks kerge ja sirgena kanda, olen ma tuumani truu...

Kaotaja kiituseks laulan,
sest võitjale lauldakse niigi;
kurva ees kummardan,
löödu ees langetan pea.

Maailmast loobuja loob,
leiab unedes eneseriigi;
tõeluse taluja salajõudu
ja -suurust keegi ei tea.

Kaotaja kiituseks laulan
ja ilmaolija iluks;
põlatu pärgan, ta kõrgele
laubale vajutan suu –

sellele, kes suudab selgust
puuduvast kogu eluks
kerge ja sirgena kanda,
olen ma tuumani truu.

                        - Doris Kareva -

pühadeaegne isetegevus...

can't wait..

Stipendiaat

Kunagi ammu käisin Euroopa Liidu õiguse erikursuse aines. Eksamile minnes oli palju töömuresid ning seetõttu kribasin vastuse 10-15 minutiga paberile ja ruttasin tagasi tööle. Tööd õppejõule viies arvas ta, et ma tahan midagi küsida, sest aega eksami algusest oli vähe möödunud. Loomulikult sain ma lõppkokkuvõttes kesise hinde.

Otsides magistritööle juhendajat, sain sama õppejõu käest vastuseks, et kuivõrd paistab, et ma tema aines ei ole saanud eksamil suurepärast tulemust, ei ole nõus ta minu lõputööd juhendama, sest võtab juhendada ainult kõrge potensiaaliga õppureid. No ok, mis siis ikka.. kuigi sees ikka kihvatas.

Magistritöö esitatud, selgus, et see sama õppejõud määratakse mulle retsensendiks.. ning ta paneb mulle hindeks A!! Mõtlesin, et oh, milline mõnus ninanips. Sain ka kaitsmisel selle A kinnitatud.

Kuulutati välja magistritööde stipendiumikonkurss ühe suure advokaadibüroo poolt. Teiste pealekäimisel kribasin viimasel tööde esitamise päeval 5 minutiga valmis mingi suvalise motivatsioonikirja ja saatsin kulleriga paberipaki teele. Kuivõrd mulle töö kättesaamise kohta kinnituskirja ei saadetud (nagu seda tehti mu sõbranna puhul, kes samuti oma töö stipendiumikonkursile esitas), siis ma isegi mõtlesin, et äkki ma jäin esitamisega hiljaks.. no mis siis ikka, ega mul polekski stipendiumivääriline töö olnud ja tõesti sai see esitatud pigem teiste pealekäimisel.

Täna, 01. septembril tuli mu postkatsi teade, et olen esitanud stpendiumikonkursile märkimist vääriva magistritöö ning seda premeeritakse rahalise auhinnaga. Lisaks kutsutakse mind stipendiaatide lõunale.



Ma ei hakka üldse mainimagi, et see sama õppejõud on kõne all oleva konkurssi korraldava advokaadibüroo partner.

õpime kuni elame

Kas mitte ei paista alati, et mingi etapp või sündmus, mis on tol hetkel jube oluline ja pingeline, lahenes mingi aja möödudes justkui iseenesest? Mul oli taaskord nii. See teadmine võiks juba varasemast kogemusest olemas olla, et järgmisel korral asjad kergemini ja rahulikumalt lahendatud saaks. Ometigi ei ole see nii.. huvitav kui vanaks peab elama, et see lihtne tõde ükskord kohale jõuaks?

Kas on juba liiga hilja öelda oma uusaasta lubadus? Või lihstalt endale midagi soovida? Ei? Väga hea..

Ma luban ja soovin endale edaspidi selgemat meelt ja teadmist, et kõik saab korda nii kui nii ja et ma ei
pea(ks) oma närvirakukesi mõttetu muretsemise pärast raiskama. Aitäh!