Itaalias.. jälle :)

Käisime taaskord Itaalias oma sõpradel külas. Seekord tegime tiiru Bergamost allapoole ehk peamiselt Toskaana piirkonda. Itaalias oli väga ilus kevadine - kõikjal rohelus ja ka õied hakkasid vaikselt oma värve näitama.

Mulle meeldib Itaalias. Muidugi on väsitav seal pikalt viibida, sest itaallased ei ole kuigi altid võõraid keeli õppima, mistõttu nendega suhtlemine on veidike komplitseeritud, kuid üleüldiselt on seal mõnus. Mulle meeldib, et seal on kliima võrdlemisi soe (sealne suvekuumus mind muidugi kuigi palju ei ahvatle). Mulle meeldib sealne arhitektuur ja ma ei pea selle all silmas gootikat või renessanssi aegseid ehitisi, vaid ka tänapäevaseid maju. Mulle meeldivad kõrged laed, aknaluugid ja kõrged kuid kitsad aknad. Mulle meeldib, et Itaalias istuvad kohvikus kõrvuti teismelised ja pensionärid - nad veedavad kõik lõbusalt sõpradega aega ja joovad kohvi. Mulle meeldib, et kohvikus võib istuda ka nii, et sa ei telli midasi või siis tellid ühe kohvi, kuid kui see otsas, siis ei tule sind keegi ära jama. Mulle meeldivad mäed. Mulle meeldib, et kogu linn on roheline - kõikjal on rõdudel, aknalaudadel, hoovides puud, põõsad ja lillekastid. Mulle meeldib, et itaallased on suured koeraarmastajad ja seetõttu võivad koerad käia koos peremehega pea kõikjal (va toidupoes).

Imestama paneb mind vaid see, et itaallased teevad üsna palju mõttetut tööd. Ma pean selle all silmas seda, et nt iga nurga peal on poeke, kus on võimalik saata faxi. Esimene küsimus, mis mul tekib - kes tänapäeval üldse faxi saadab?? Olgu, mul on ka tööl vahel vaja, kui mõni rahvusvaheline partner oma iganenud süsteemidega seda nõuab, aga need on üksikud juhud. Peamiselt käib suhtlust ikkagi e-maili teel (PS! ma räägin jätkuvalt rahvusvahelisest suhtlusest). Teine küsimus on kohe, et miks inimestel siis pole kodus  või tööl faxi-aparaati, kui neil seda nii väga ja tihti vaja on? Kas poleks odavam ja lihstam seda omada, kui pidevalt selle eest maksta, lisaks võttes arvesse aega, mis kulub sellisesse poodi minekuks.

Aga itaallased ei pea seda imelikuks. Nende arvates on see nii ju koguaeg olnud ja miks peaks seda muutma. Lisaks meeldib neile ju suhelda ning igasuguste asjade ajamise juures ongi see kõige meeldivam aspekt, et siis on võimalik juttu puhuda.

Itaallased tunduvad muretud, kui neile tänaval vastu jalutada. Kõik naeratavad sulle, kui teie pilgud peaksid kohtuma. Eelmisel korral 2011 jaanuaris Bergamos jalutades jalutas meile vastu vanem soliidse mantliga härrasmees, kes käis juba kepiga ning meid nähes peatus, tõstis kaabut, lausus "Bonjorno!", naeratas ning jalutas edasi. See hetk oli justkui filmist, südantsoojendav.

Kui meenutada filmi "Under the Toscan sun", siis tõepoolest selline see elu seal ongi. Vahel kaootiline, samas nii armas ja puhas.

Mulle Itaalia meeldib.

pühadeaegne isetegevus...

Note to self

Love thy beer-belly.
Take one minute at a time.
Unwind, little one, unwind.
Before there was now, there was time before this time.
Little by little.
Love thyself but love others deeper.

/keegi tundmatu internetiavarustest/

 

"Men kick friendship around like a football and it doesn't seem to crack.

Women treat it like glass and it falls to pieces.."

                                   Anne Lindbergh

sügislapse sügisrõõmud imelisel sügispäeval

Kampsun pisikesele poisiklutile

Tädi Laura tegi pisikesele poisile kampsuni, et käekesed soojad oleks. Pilt on tehtud poisikluti emme poolt ning juhised võetud Eesti Naise jaanuarikuu numbrist, autoriks Krentu.

Lago di Como e funiculare... ja mäed

Hommik algas sellega, et panime paika päeva plaani. Mehed vaatasid Itaalia kõige kõrgema mäe tipu kaardi pealt välja ja otsustasid sinna sõita. Kuna see aga oli üle 300km kaugusel ja meie oma pisikese Lancia Y-ga ei tahtnud eriti nii pikka sõitu lihstalt selleks, et seal ringi sõita, ette võtta, hakkasime me veidike vastu :)

Lõpuks otsustasime Como järve äärde minna.Järvi oli mõnus, kuid kahjuks jälle jaanuarile omaselt oli kõik väga udune. Como linnas sõitsime köisraudteega (funiculare) 750m kõrgemale Bruante külla, kust ronisime veel rohkem üles mäkke, kuni jõudsime Alessandro Volta auks ehitatud tuletornini 900m kõrgusele merepinnast. Vaade oli võimas. Kui poleks nii palju udu olnud, võiks kohe hingemattev selle kohta öelda. Kahjuks oli udu nii tugev, et kui püüdsin pildistada pea kilomeetri jagu allpool olevat Como järve, ei jäänud eriti miskit peale. Suve poole, kui päike välja tuleb ja plusskraadid püsivamad on, peaks ka udu probleem lahenema.

Mäest alla tulles oli kell alles vähe, mistõttu ei tahtnud veel kodu poole suunduda, seega otsustasime Lecco linna sõita, mis on Como järve teise "jala" suurim asustus. Seal oli parkimiskoha leidmisega probleeme, sest igas vähegi parkla moodi kohas oli valvel hunnik musti mehi, kes kõik oleks hea meelega meile midagi maha parseldanud. Nendega me aga tegemist teha ei soovi, seda enam, kui neid kohe mitu-mitu koos on seal. Lõpuks leidsime parkimiskoha ning seejärel köitsid meie meeli suured suured mäed, mis kohe Como järve äärest kõrgusid. Otsustasime võtta väikese kohvi ning plaani pidada. Minu ja Lillu pahameeleks valiti koju sõiduks äärmiselt kitsas mägitee pea 1,5km kõrgusel merepinnast. Oli juba pime ning tee väga käänuline, mõnes kohas ka ilma teepiirdeta. Sellegi poolest oli vaade alla väga ilus. Mäest alla sõites läbisime mägede/kaljude vahe, kus meie peade kohal kaardusid suured mäenõlvad ning iga natukese aja tagant piilusid mägede seintest välja pisikesed kosed. Oleks ainult väljas valge olnud, oleks rohkem seda ilu näinud.

Homme hommikul viime auto rentijale tagasi ja suundume poodidesse - kellel soove, andku teada:)