Lõpuks otsustasime Como järve äärde minna.Järvi oli mõnus, kuid kahjuks jälle jaanuarile omaselt oli kõik väga udune. Como linnas sõitsime köisraudteega (funiculare) 750m kõrgemale Bruante külla, kust ronisime veel rohkem üles mäkke, kuni jõudsime Alessandro Volta auks ehitatud tuletornini 900m kõrgusele merepinnast. Vaade oli võimas. Kui poleks nii palju udu olnud, võiks kohe hingemattev selle kohta öelda. Kahjuks oli udu nii tugev, et kui püüdsin pildistada pea kilomeetri jagu allpool olevat Como järve, ei jäänud eriti miskit peale. Suve poole, kui päike välja tuleb ja plusskraadid püsivamad on, peaks ka udu probleem lahenema.
Mäest alla tulles oli kell alles vähe, mistõttu ei tahtnud veel kodu poole suunduda, seega otsustasime Lecco linna sõita, mis on Como järve teise "jala" suurim asustus. Seal oli parkimiskoha leidmisega probleeme, sest igas vähegi parkla moodi kohas oli valvel hunnik musti mehi, kes kõik oleks hea meelega meile midagi maha parseldanud. Nendega me aga tegemist teha ei soovi, seda enam, kui neid kohe mitu-mitu koos on seal. Lõpuks leidsime parkimiskoha ning seejärel köitsid meie meeli suured suured mäed, mis kohe Como järve äärest kõrgusid. Otsustasime võtta väikese kohvi ning plaani pidada. Minu ja Lillu pahameeleks valiti koju sõiduks äärmiselt kitsas mägitee pea 1,5km kõrgusel merepinnast. Oli juba pime ning tee väga käänuline, mõnes kohas ka ilma teepiirdeta. Sellegi poolest oli vaade alla väga ilus. Mäest alla sõites läbisime mägede/kaljude vahe, kus meie peade kohal kaardusid suured mäenõlvad ning iga natukese aja tagant piilusid mägede seintest välja pisikesed kosed. Oleks ainult väljas valge olnud, oleks rohkem seda ilu näinud.
Homme hommikul viime auto rentijale tagasi ja suundume poodidesse - kellel soove, andku teada:)
No comments:
Post a Comment