Viimasel ajal, ja kuigi ajad on kiired, olen siiski märganud asju, mis kriibivad.. silmi, südant ja kõrva, kõiki korraga vahel!
Ja siis hakkasin mõtlema, et minu poolt valitud eriala peaks ju püüdlema õigluse ja õiglase lahenduse poole ja kuigi õigusteadus on üks üsna vana teadus, siis paistab, et midagi ei muutu. Okei, meil pole enam veritasu ja keegi ei anna oma silma ega hammas teisele.. kuid äkki peaks? Mis siis on õiglane? Kas inimesed ei oska õiglaselt käituda, sest nad ei tea, mis on õiglane? Või nad ei taha õiglaselt käituda?
Ja tegelikult ei olegi asi inimestes endis, vaid hoopis juhuste ja kokkusatumuste pikas reas, mis viivad ebaõiglase tulemuseni?
Ma näen päevast päeva inimesi, kes püüdleva asjade poole, mida on nimetatud elu alusteks ja suurimateks kingitusteks ning ometigi jäävad nad kõigest sellest ilma. Kogenumad ütlevad, et kõik see on millekski hea.. aga milleks? Ja kas kohe kindlasti on .. kas ikka päris kindlasti on see millekski hea, kui sa ei saa last, keda sa oled nii ammu igatsenud või kui sa oled leppinud sellega, et elad koos inimesega, keda sa ei armasta? Kui asutus raiskab hunnikutes rah aja samal ajal koondatakse inimesi? (palju õnne neile, kes end eelnevas ära tundsid)
Või pole tõeline õnn või midagi sellesarnast lihstalt meile määratud? Pole me seda ära teeninud? Või pole isegi mõtet selle poole püüelda, sest nagunii rikume kõik jälle ära?
Ahhhrrr... nii ebaõiglane lihtsalt!!!
Ja siis jääb neil inimestel vaid mõelda selle olukorra üle.. vahel lausa piinelda selle teadmatuse ja mõistmatuse ja ebaõigluse käes. Ja mitte miski ei muutu.. ja mitte keegi ei oska midagi muuta, keegi ei oska kusagilt alustada. Ja kas üldse olekski mõtet, kui sinu tegevus ühes suures kokkusattumiste jadas võib muuta õnnetuks hoopis kellegi teise...
