Sel nädalal olen ma mõistnud kolme asja iseenda kohta:
- ma olen pikka aega arvanud, et mul ei ole unistusi või et ma ei oska unistada. On küll! Oskan küll! Ma lihstalt summutan iga unistustest pungil heleroosasinise mõtte oma liigpraktiliste vastuargumentidega.
- minu praktiline olemus on takistuseks minu unistuste täitumisele.. või on asi selles, et mul pole piisavalt julgust võtmaks vastu otsuseid, mis sillutaksid teed õnnele?
- ma igatsen väikeses kogukonnas üleüldise hüvangu eesmärgil aktiivselt osaleda. Kas peaksin tagasi maale kolima?
