Wednesday, September 1, 2010

Stipendiaat

Kunagi ammu käisin Euroopa Liidu õiguse erikursuse aines. Eksamile minnes oli palju töömuresid ning seetõttu kribasin vastuse 10-15 minutiga paberile ja ruttasin tagasi tööle. Tööd õppejõule viies arvas ta, et ma tahan midagi küsida, sest aega eksami algusest oli vähe möödunud. Loomulikult sain ma lõppkokkuvõttes kesise hinde.

Otsides magistritööle juhendajat, sain sama õppejõu käest vastuseks, et kuivõrd paistab, et ma tema aines ei ole saanud eksamil suurepärast tulemust, ei ole nõus ta minu lõputööd juhendama, sest võtab juhendada ainult kõrge potensiaaliga õppureid. No ok, mis siis ikka.. kuigi sees ikka kihvatas.

Magistritöö esitatud, selgus, et see sama õppejõud määratakse mulle retsensendiks.. ning ta paneb mulle hindeks A!! Mõtlesin, et oh, milline mõnus ninanips. Sain ka kaitsmisel selle A kinnitatud.

Kuulutati välja magistritööde stipendiumikonkurss ühe suure advokaadibüroo poolt. Teiste pealekäimisel kribasin viimasel tööde esitamise päeval 5 minutiga valmis mingi suvalise motivatsioonikirja ja saatsin kulleriga paberipaki teele. Kuivõrd mulle töö kättesaamise kohta kinnituskirja ei saadetud (nagu seda tehti mu sõbranna puhul, kes samuti oma töö stipendiumikonkursile esitas), siis ma isegi mõtlesin, et äkki ma jäin esitamisega hiljaks.. no mis siis ikka, ega mul polekski stipendiumivääriline töö olnud ja tõesti sai see esitatud pigem teiste pealekäimisel.

Täna, 01. septembril tuli mu postkatsi teade, et olen esitanud stpendiumikonkursile märkimist vääriva magistritöö ning seda premeeritakse rahalise auhinnaga. Lisaks kutsutakse mind stipendiaatide lõunale.



Ma ei hakka üldse mainimagi, et see sama õppejõud on kõne all oleva konkurssi korraldava advokaadibüroo partner.

Thursday, August 5, 2010

õpime kuni elame

Kas mitte ei paista alati, et mingi etapp või sündmus, mis on tol hetkel jube oluline ja pingeline, lahenes mingi aja möödudes justkui iseenesest? Mul oli taaskord nii. See teadmine võiks juba varasemast kogemusest olemas olla, et järgmisel korral asjad kergemini ja rahulikumalt lahendatud saaks. Ometigi ei ole see nii.. huvitav kui vanaks peab elama, et see lihtne tõde ükskord kohale jõuaks?

Kas on juba liiga hilja öelda oma uusaasta lubadus? Või lihstalt endale midagi soovida? Ei? Väga hea..

Ma luban ja soovin endale edaspidi selgemat meelt ja teadmist, et kõik saab korda nii kui nii ja et ma ei
pea(ks) oma närvirakukesi mõttetu muretsemise pärast raiskama. Aitäh!

Thursday, July 22, 2010

Kas Sa oled õnnelik?

Nii küsis umbes 2 aastat tagasi minult täiesti niisama, möödaminnes üks töökaaslane, kellega pean tänu töökorralduse muudatustele nüüd tihedamini läbi käima. Just seetõttu see küsimus mulle ka meenus.. Ma olin tookord täiesti pahviks löödud, vaatasin talle kummalise näoga otsa, naeratasin ebalevalt ja vingerdasin vastamisest välja. Hiljem mõtlesin, et küll ta on imelik, et peaaegu võõraste käest selliseid asju küsib.

Mul on tunne, et inimesed ei vaevu või ei suuda nii palju enda sisse vaadata, et ise aru saada, et nad on õnnelikud. Mina ka ei osanud.. ja arvatavasti ei oska siiani. Selle asemel  käime me mossis nägudega ringi ja kirume kõiki ja kõike. Ja ärge saage valesti aru, ma ei räägi sellest, et Aafrikas lapsed nälgivad ja meil siin on toit laual ja katus peakohal ja nüüd me kõik peame tohutult õnnelikud olema. Ma räägin lihstamatest asjadest.

 
Teine, mis mind täna kirjutama ajendas, on üks artikkel, mis lahkas hääbuva suhte tunnuseid. Ja kuigi ma sellistest artiklitest lugu ei pea, jõudsin selle lugemise lõpetamisel arusaamisele, kui õnnelik mina tegelikult olen. Ma saan aru, et möödakäijad ei märka seda, kuivõrd palav ilm ei mõju mu tervisele kõige paremini ja ma olen veidike nukra väljanägemisega, aga sisemiselt olen ma nii nii õnnelik.. õnnelik ei millestki. Või siis just kõigest, mis on?
Googeldasin pealkirjas oleva küsimus. Erinevates foorumites oli palju seda küsitud ja silma jäi üks vastus, kus keegi kirjutas, et ta ei ole õnnelik ja arvatavasti ei saa ka kunagi õnnelikuks, sest ta ise on enda suhtes liiga nõudlik. Kas siis inimesed seostavad õnne mingi eesmärgi saavutamisega? Või mingi asja saamisega (et a la ma olen nüüd nii õnnelik, et mul lõpuks auto on)?

Õnn või õnnelik olemine seisneb minu arvates ikkagi selles, et sa oled rahul sellega, mis on ja seesama "mis on" ei pea olema üldse täiuslik. Õnnelik olemine peaks hõlmama endas seda, et inimene teadvustab endale need nõrgemad või konarlikumad kohad oma elus ja endas ja lepib sellega (teisisõnu makes peace with it).

Just selle leppimisega hakkasin algust tegema pühapäeva õhtul.. ja seetõttu olen õnnelik! Ja mõelda vaid, kui pikk tee mul veel ees on.. ja kui õnnelik ja rahul ma kogu selle protsessi lõpus olla võiksin!:)



Küll sai segane jutt...

Tuesday, July 13, 2010

Hingesugulusest..

Liz: ".. ma täesti tõsiselt pidasin teda oma hingesugulaseks."
Richard: "Ja seda ta tõenäoliselt oligi. Õnneks sa lihtsalt ei tea, mida see sõna tähendab. Inimesed kujutavad ette, et hingesugulane on keegi, kellega sa täiuslikult kokku klapid, ja seda ju igaüks endale ihkab. Aga tõeline hingesugulane on hoopis peegel, inimene, kes näitab sulle kõike seda, mis sind tagasi hoiab, ta sunnib sind pöörama tähelepanu su enda isikule, et sa saaksid oma elu uueks muuta. Tõeline hingesugulane on võib-olla see kõige olulisem inimene, keda sa oma eluteel kohtad, sest ta rebib maha sinu fassaadi ja raputab su ärkvele. Aga elada koos hingesugulasega, kuni surm teid lahutab? Jabur mõte. See oleks lihtsalt liiga valus. Hingesugulane satub su teele ainult selleks, et sa näekisd oma varjatud poolt, ja siis on ta jälle läinud. Ja sina täna parem Jumalat. Sinu häda on selles, et sa ei raatsi lahti lasta. See on möödas, Proviant. Tema ülesanne oli sind läbi raputada, kiskuda välja abielust, kuhu sa enam ei kuulunud, kraapia marraskile su ego, muuta nähtavaks see, mis sind kammitseb, ja asjad, mis tekitavad sinus sõltuvust, murda lahti su süda, et valgus sellele ligi pääseks, tõugata sind sellisesse musta masendusse, et sa lihtsalt olid sunnitud oma elu muutma, viia sind kokku sulle määratud vaimse juhiga, ning seejärel ise uttu tõmmata. Selline oli tema ülesanne, ta sai kõigega kenasti hakkama, aga nüüd on see etapp juba läbitud. Kahju ainult, et sina keeldud tunnustamast, et sellele suhtele määratud aeg on läbi. Sa käitud nagu koer kompostihunnikus - muudkui lakud tühja konservikarpi, lootuses plekist liha välja imeda. Ja kui sa ette ei vaata, jääd veel koonupidi konservikarpi kinni ja siis on sul kogu ülejäänud elu rikutud. Nii et jäta parem heaga järele."

Elizabeth Gilbert "Söö, palveta, armasta"

Monday, July 12, 2010

motobeib

Nii ütles mulle üks vana sõber.. tegelikult ma ei ole motobeib. Mõnel harval juhul olen pelgalt kaasreisija ühe motosõbra rattal. Nüüd, mil ratas omanikule lähemal on, on lootust ka rohkem sellega sõitu saada:)

Üldiselt ma ise pole väga motospordi fänn, kuid ma pean tunnistama, et mootorrattaga sõitmine tekitab sellise tunde, nagu miski teeks mind huvitavamaks.

Kunagi olin ma selle motika ostmise vastu, sest ma teadsin juba ette, et enamuse ajast seisab see niisama ja ootab oma omanikku pikkadelt tööpäevadelt tagasi. Kuivõrd pikad tööpäevad on väsitavad, jääb tihti motikas kuuri vaikselt seisma ja ei saa õhtusele "jalutuskäigule". Nüüd, mil omanik on sellest ka ise aru saanud ja mõlgutab mõtteid motika mahamüümise osas, olen mina selle vastu:) Paistab, et motospordipisik hakkab minu üle võimust võtma:)

Saturday, June 19, 2010

I carry your heart with me..












by E. E. Cummings

i carry your heart with me (i carry it in
my heart)
i am never without it (anywhere
i go you go,my dear; and whatever is done
by only me is your doing,my darling)
i fear no fate (for you are my fate,my sweet)
i want no world (for beautiful you are my world, my true)
and it's you are whatever a moon has always meant
and whatever a sun will always sing is you

here is the deepest secret nobody knows
(here is the root of the root and the bud of the bud
and the sky of the sky of a tree called life
which grows higher than the soul can hope or mind can hide)
and this is the wonder that's keeping the stars apart

i carry your heart (i carry it in my heart)

Thursday, June 17, 2010

Wednesday, June 16, 2010

Homme on aktus!

Juba homme!! Ja siis on kohe jaanipäev.. ja siis on kohe jälle jõulud! I feel so old...

Suhteliselt kummaline olukord tegelikult. Homme on siis see päev, mida ma olen kaua oodanud ja mille nimel pingutanud.. ja ma lihtsalt ei viitsiks sinna kohe üldse mitte minna. Aga ma olen nii kuradi kohusetundlik, et ju peab vist ikka ära käima.

Äkki homme tuleb see tunne ka? Noh, see tunne, et nüüd on kool läbi. Siiani pole ma veel midagi sellesarnast tunda saanud, kuigi kooli igapäevatoimetused on juba mõnda aega seljataga.

Ahjaa. Veel selle postituse kohta, kus ma küsisin endalt, et huvitav, mida siis kogu edaspidise vaba ajaga peale hakata... Olgem ausad, mul pole lõputöö kaitsmisest saadik mitte ühtegi vaba õhtut olnud. Siukest mõnusat vaba õhtut, kus saaks istuda pleediga rõdul ja lugeda mõnda head raamatut või niisama lebotada tv ees... aga tahaks küll siukest õhtut. Selliseid asju ei planeerita ju tegelikult kunagi ja nii ongi parem, aga paistab, et elutempo sunnib tulevikus ka vaikset õhtut kodus planeerima:S

Thursday, June 3, 2010

Läbi..

Ja saingi tehtud ning veel eriliselt hästi - sain A!

Huvitav, mida nüüd siis kogu selle vaba ajaga peale hakata... ?

Friday, May 28, 2010

One more step to go...

Sain täna oma retsensiooni kätte.. hiljem lubatust, nagu alati, aga ikkagi sain. Ja minu täielikuks üllatuseks oli see üsna positiivne, hindeks pakuti B või A - olenevalt kaitsmise kvaliteedist.

Raske on minna midagi kaitsma, kui Sa ise tead, kui palju sealt veel puudu on. Raske on minna kaitsma, kui Sa tead, et Sinu retsensent on vastava ala spetsialist. Ja raske on minna kaitsma alles õhtul, kui enamik on oma tööd juba ära kaitsenud ning Sina oled pool päeva närveldanud ja kuulanud, kuidas neid, kes kõnnivad sama rada Sinust eespool, piinatakse ja kiusatakse. Raske on minna kaitsma...

Aga kuna on see on viimane katsumus, et kogu see jama ükskord lõpetada, siis olen ma selleks valmis ja ma teen selle ära. Ja siis hoidke alt - ma hakkan koralikult ja täiel rinnal elama!

Monday, May 17, 2010

Sinine esmaspäev ja veel sinisem esmaspäeva hommik


Kuidas mulle ei meeldi esmaspäev. Eriti ei meeldi mulle esmaspäev siis, kui ei saa öösel korralikult magada ja terve öö sajab vihma (mis tegelikult on mõnus), mis hommikuks kuidagi järele ei taha jääda (mis just teebki asja nõmedaks) ja siis peab jalgsi läbi vihmaussidest miinivälja ja korraliku paduvihma tööle ruttama, sest hommikuti üliaeglane ja uimerdav elukaaslane tilpneb igal sammul su tee peal. Samal ajal pritsivad sind möödasõitvad autod lisaks kõigele muule ka sopaga...

.. ja kõige tipuks - vihm jääb järele just siis, kui oled kontori uksest sisse astunud, nagu kiuste.


Oi kuidas mulle ei meeldi esmaspäev!

Thursday, May 13, 2010

Õudne lõpp....

Kirjutasin eelmises postituses, et esmaspäeval, so 10. mai kell 17 on ametlik pingelangus. Nii see aga mitte karvavõrdki polnud. Peale eksamit, mis on oli vägagi raske, tuli oodata veel päev, teinegi.. ja alles kolmanda õhtul, so vähem kui 18 h enne järeleksami aega, saime teada, et me pole eksamil läbi kukkunud (milline kergendus.. te ei kujuta ettegi). Samas, hindeid ei tea me veel tänagi. Aga ega see hinne enam nii väga ei loegi, peaasi, et eksam tehtud ja enam mitte ühtegi ainet ei ole vaja magistriõppes läbida:) Ja mis veel parem, Õuduse teooria on igaveseks tehtud!

Nüüd jääme siis ootama, kas mind kaitsmisele ka lubatakse. See selgub jällegi ajakava kohaselt esmaspäeval, so 17 mai. .. AGA... nagu elu ja viimased aastad eriti on näidanud, siis TÜ õigusteaduskond pole kõige parem reeglite järgija ja ma ei imestaks üldse, kui 17 mai ei saa ma jällegi mitte midagi teada ning närveldan nagu segane, iga 2 min tagant postkasti refreshides...

Ja siinkohal tahan tänada kõiki, kellel pöidlad sinised on nende mulle hoidmisest - sellest ilmselgelt oli kasu!!! Eraldi märgin ära Madis K, kes ka varbaid igaks juhuks suus hoidis kogu selle närvilise aja:) Viimase paari päevaga avastasin, et mul on ikka väga palju sõpru, kellele läheb korda, mida ma teen ja kuidas mul läheb ning kes usuvad minusse. Tore, et te kõik mul ikka olemas olete:)

Sunday, May 9, 2010

lõpp... paistab?

Lõputöö on nõutavas vormis 3 eksemplaris välja prinditud. Üks juhendajatest on kirjutanud suurepärase arvamuse, teise oma ootan veel, kuid olen juba üsna arvestanud sellega, et tema akadeemikuna leiab ilmselt rohkem vigu ja ei hinda mu tööd nii kõrgelt.

Homme on vaja veel teha viimane eksam, milleks mul pole olnud aega õppida. Aga just selle pärast ma siin kirjutangi.. et mu sõbrad kuuleksid minu vaikivat appikarjet ja hoiaksid kõik homme mulle 10.45 tugevasti tugevasti pöidlaid. Paistab, et ainult see mind aitabki, et teised minusse usuvad.. praktikas tõestatud.

Homme kell 17 on ametlik pingelangus.. ma loodan, et ma elan selle üle, et 17. mai ärevalt komisjoni otsust oodata...

Saturday, April 17, 2010

RLN seminar

I attended a seminar of the Leniency Program adopted in Estonia on 27.02.2010. K. H. Eichhorn told us about a joke a russian representative of the russian Competition Auhtority Board made. I listened to it and thought to myself: "Actually.. it's not that funny..". Anyways, what he said was:

When the price is too low, it's considered predatory pricing;
When the price is too high, it's just unfair competition;
When the price is the same as the other companies', it must be a cartell.

It seems to me that the Competition Board of Estonias thinks exactly alike. At least I got the impression of listening to the representativ of the Estonian Competition Board. Well, good luck for those considered relevant players on relevant markets....

Wednesday, March 17, 2010

Tuesday, March 16, 2010

Tundub, et tuleb tund,
millal tuleb
midagi ära tunda,
midagi muuta - eelkõige eneses,
midagi teha,
et maa peal heledam hakkaks.

DK



Aga jätkuks eelmisele postitusele:
Ei saanud ma pühapäeval normaalsel ajal koju, et oleks jõudnud veel veidike õppida (mitte, et ma seda nüüd nii väga tahtnud olekski). Alustasime oma teekonda kella 1 paiku. Sõites Tallinna poole hakkas järsku päris jubedalt tuiskama. No kohe selliselt, et ka ees sõitvat autot oli väga raske jälgida. Seetõttu ei tihanud ka mööda sõita, kuigi edasiliikumine toimus vaevu 50km/h. Jõudes kuhugi Laitse kanti võttis S. julguse kokku ja sõitis meie ees olevast reast mööda.. peagi lõppes ka tuisk. Juba jõudis pähe tulla mõte, et nüüd põhjagaas ja koju (kuivõrd vahepeal oli möödunud meist ka politsei, õnneks vastusuunas:)) Mõte mõeldud, jalg gaasil juba hakkas vajutama pedaali, kui helises telefon. Vaatan, M. helistab.. "Tsau, kuule, kas te saaksite tagasi pöörata..? Meil suri auto ära:(". Pikemalt mõtlemata keerasime ümber ja suundusime tuldud teed tagasi. Jõudsin veel vahepeal uurida, et kui kaugel nad on. Vastuseks sain, et kusagil 25 km meist tagapool. No ok, keeras meile mingi suur rekka ette, kes samuti sõitis 50km/h maanteel ja algas taas tuisk. Vaevu märkasime külmetavaid sõpru auto juures ja pidasime kinni. Autoabi oli neil õnneks juba tellitud, nii et võtsime pool seltskonda peale, ülejäänud jäid puksiiri ootama ja suundusime sõprade kodu poole. Ja taaskord oli meil suur rekka ees, kellest mööduda polnud võimalik. Õnnelikult said M ja J oma linnst väljas asuvasse koju, meie hakkasime siis enda kodu poole suunduma. Kuivõrd polnud mitu päeva kodus käinud, otsustasime ka poest läbi käia, kus jäi näppu nii üks kui teine.. lõpuks lausa 3 kotitäit asju:S.

Koju jõudsin veidi enne kella kaheksat õhtul. As I said... nädalavahetus on kõige kiirem aeg nädalas!

Friday, March 12, 2010

Kõige kiirem aeg nädalas - nädalavahetus!


Täna on reede ja minu päev peaks plaanikohaselt välja nägema järgmine: hommikul tööle (siin ma juba olen kohal ilusasti), lõunal tsikkidega välja lõunale, tagasi tööle, kell 17 kooli, kell 20 tuleb elukaaslane mulle järele, sõbra pruuti kiirelt õnnitlema Rebasemäele, kella 22.30sele laevale Rohukülla, kell 24 Hiiumaa pinnal, kell 00:40 kodus, asjad lahti ja magama umbes 1:30. Kuna ma juba laupäevaga algust tegin, siis kell 7-8 on äratus, väike kohv ja sõjaplaani paikapanek, hiljemalt kell 10 vanaema juurde koristama ja peokorraldusi tegema (ta saab meil pühapäeval 85:)). Pealelõunal, kusagil 2-3 paiku istume eelduslikult maha ja peame nn sünnipäevapidu, ehk tuleb ka mõni külaline. Hiljemalt 7 paiku Kärdlas tagasi ja siis kuhugi sauna (kuhu, see selgub veel). Kella 22-23 paiku loodetavasti koju magama, aga võib ka juhtuda, et mitte. Pühapäeval kell 9 üles, koristame kodus ära, pakime asjad ja hakkame Tallinna poole tagasi sõitma.

.... tore, et oli aega magistritööle ja õiguse teooriale pühenduda:S

Tuesday, March 9, 2010




väsinud...

Laupäeval...





Väsitava vaimse töö vahepeal, on hea käia kuuma kakao, koerakese ja ühe väga kalli inimesega Katariina kail jalutamas... kahju, et luikedele midagi kaasa võtta ei märganud.