Käisime taaskord Itaalias oma sõpradel külas. Seekord tegime tiiru Bergamost allapoole ehk peamiselt Toskaana piirkonda. Itaalias oli väga ilus kevadine - kõikjal rohelus ja ka õied hakkasid vaikselt oma värve näitama.
Mulle meeldib Itaalias. Muidugi on väsitav seal pikalt viibida, sest itaallased ei ole kuigi altid võõraid keeli õppima, mistõttu nendega suhtlemine on veidike komplitseeritud, kuid üleüldiselt on seal mõnus. Mulle meeldib, et seal on kliima võrdlemisi soe (sealne suvekuumus mind muidugi kuigi palju ei ahvatle). Mulle meeldib sealne arhitektuur ja ma ei pea selle all silmas gootikat või renessanssi aegseid ehitisi, vaid ka tänapäevaseid maju. Mulle meeldivad kõrged laed, aknaluugid ja kõrged kuid kitsad aknad. Mulle meeldib, et Itaalias istuvad kohvikus kõrvuti teismelised ja pensionärid - nad veedavad kõik lõbusalt sõpradega aega ja joovad kohvi. Mulle meeldib, et kohvikus võib istuda ka nii, et sa ei telli midasi või siis tellid ühe kohvi, kuid kui see otsas, siis ei tule sind keegi ära jama. Mulle meeldivad mäed. Mulle meeldib, et kogu linn on roheline - kõikjal on rõdudel, aknalaudadel, hoovides puud, põõsad ja lillekastid. Mulle meeldib, et itaallased on suured koeraarmastajad ja seetõttu võivad koerad käia koos peremehega pea kõikjal (va toidupoes).Imestama paneb mind vaid see, et itaallased teevad üsna palju mõttetut tööd. Ma pean selle all silmas seda, et nt iga nurga peal on poeke, kus on võimalik saata faxi. Esimene küsimus, mis mul tekib - kes tänapäeval üldse faxi saadab?? Olgu, mul on ka tööl vahel vaja, kui mõni rahvusvaheline partner oma iganenud süsteemidega seda nõuab, aga need on üksikud juhud. Peamiselt käib suhtlust ikkagi e-maili teel (PS! ma räägin jätkuvalt rahvusvahelisest suhtlusest). Teine küsimus on kohe, et miks inimestel siis pole kodus või tööl faxi-aparaati, kui neil seda nii väga ja tihti vaja on? Kas poleks odavam ja lihstam seda omada, kui pidevalt selle eest maksta, lisaks võttes arvesse aega, mis kulub sellisesse poodi minekuks.
Aga itaallased ei pea seda imelikuks. Nende arvates on see nii ju koguaeg olnud ja miks peaks seda muutma. Lisaks meeldib neile ju suhelda ning igasuguste asjade ajamise juures ongi see kõige meeldivam aspekt, et siis on võimalik juttu puhuda.
Itaallased tunduvad muretud, kui neile tänaval vastu jalutada. Kõik naeratavad sulle, kui teie pilgud peaksid kohtuma. Eelmisel korral 2011 jaanuaris Bergamos jalutades jalutas meile vastu vanem soliidse mantliga härrasmees, kes käis juba kepiga ning meid nähes peatus, tõstis kaabut, lausus "Bonjorno!", naeratas ning jalutas edasi. See hetk oli justkui filmist, südantsoojendav.
Kui meenutada filmi "Under the Toscan sun", siis tõepoolest selline see elu seal ongi. Vahel kaootiline, samas nii armas ja puhas.
