Kuts Lennale

Beebitekk Lennale

Luisa beebitekk

Beebitekk Maiale

 

Väike amigurumi jänku

Õpetus lilleliisilt .

Ükspäev oli seinale pilti vaja... mõeldud-tehtud

Kaunistatud küünlatopsid

Beebitoidu purkide ärakasutamine

et mitte ära kaotada...

Olen nagu käharpäine vaher -
kevaditi käärib minus mahl.
Siis ma armun, mitu korda vahel,
õige harva jätan armumata kah.
Igal suvel sahistaksin lehti,
raputaksin oma rohetavat rüüd.
Kui ma oleks päris vaher, ehkki
juukseid tuules lennutada võin ka nüüd.
Igal sügisel ma kaotan möödund õnne,
lasen kingad tuule kätte laiali.
Siis on jälle rändamise tunne,
siis on mõtted jälle hajali.
Igal talvel uinun lumehange alla,
unustan, mis kõik mind erutas.
Igal talvel jätan mõtted tuulde valla
kuni jälle kevad üle aasta perutab.
Siis ma ärkan, olen jälle vaher,
minus käärima lööb armastuse mahl.
Igal kevadel ma süttin, vahel varem,
aga vahel veidi hiljem kah.
Olen väike käharpäine vaher.
juuksed õites, silmad säramas.
Vaatan naerdes, kuidas vana naine
astub läbi vahtrast tehtud värava.

Peaks vist olema Kareva.

Santas little helper

Note to self

Sel nädalal olen ma mõistnud kolme asja iseenda kohta:
 - ma olen pikka aega arvanud, et mul ei ole unistusi või et ma ei oska unistada. On küll! Oskan küll! Ma lihstalt summutan iga unistustest pungil heleroosasinise mõtte oma liigpraktiliste vastuargumentidega.
 - minu praktiline olemus on takistuseks minu unistuste täitumisele.. või on asi selles, et mul pole piisavalt julgust võtmaks vastu otsuseid, mis sillutaksid teed õnnele?
 - ma igatsen väikeses kogukonnas üleüldise hüvangu eesmärgil aktiivselt osaleda. Kas peaksin tagasi maale kolima?

Itaalias.. jälle :)

Käisime taaskord Itaalias oma sõpradel külas. Seekord tegime tiiru Bergamost allapoole ehk peamiselt Toskaana piirkonda. Itaalias oli väga ilus kevadine - kõikjal rohelus ja ka õied hakkasid vaikselt oma värve näitama.

Mulle meeldib Itaalias. Muidugi on väsitav seal pikalt viibida, sest itaallased ei ole kuigi altid võõraid keeli õppima, mistõttu nendega suhtlemine on veidike komplitseeritud, kuid üleüldiselt on seal mõnus. Mulle meeldib, et seal on kliima võrdlemisi soe (sealne suvekuumus mind muidugi kuigi palju ei ahvatle). Mulle meeldib sealne arhitektuur ja ma ei pea selle all silmas gootikat või renessanssi aegseid ehitisi, vaid ka tänapäevaseid maju. Mulle meeldivad kõrged laed, aknaluugid ja kõrged kuid kitsad aknad. Mulle meeldib, et Itaalias istuvad kohvikus kõrvuti teismelised ja pensionärid - nad veedavad kõik lõbusalt sõpradega aega ja joovad kohvi. Mulle meeldib, et kohvikus võib istuda ka nii, et sa ei telli midasi või siis tellid ühe kohvi, kuid kui see otsas, siis ei tule sind keegi ära jama. Mulle meeldivad mäed. Mulle meeldib, et kogu linn on roheline - kõikjal on rõdudel, aknalaudadel, hoovides puud, põõsad ja lillekastid. Mulle meeldib, et itaallased on suured koeraarmastajad ja seetõttu võivad koerad käia koos peremehega pea kõikjal (va toidupoes).

Imestama paneb mind vaid see, et itaallased teevad üsna palju mõttetut tööd. Ma pean selle all silmas seda, et nt iga nurga peal on poeke, kus on võimalik saata faxi. Esimene küsimus, mis mul tekib - kes tänapäeval üldse faxi saadab?? Olgu, mul on ka tööl vahel vaja, kui mõni rahvusvaheline partner oma iganenud süsteemidega seda nõuab, aga need on üksikud juhud. Peamiselt käib suhtlust ikkagi e-maili teel (PS! ma räägin jätkuvalt rahvusvahelisest suhtlusest). Teine küsimus on kohe, et miks inimestel siis pole kodus  või tööl faxi-aparaati, kui neil seda nii väga ja tihti vaja on? Kas poleks odavam ja lihstam seda omada, kui pidevalt selle eest maksta, lisaks võttes arvesse aega, mis kulub sellisesse poodi minekuks.

Aga itaallased ei pea seda imelikuks. Nende arvates on see nii ju koguaeg olnud ja miks peaks seda muutma. Lisaks meeldib neile ju suhelda ning igasuguste asjade ajamise juures ongi see kõige meeldivam aspekt, et siis on võimalik juttu puhuda.

Itaallased tunduvad muretud, kui neile tänaval vastu jalutada. Kõik naeratavad sulle, kui teie pilgud peaksid kohtuma. Eelmisel korral 2011 jaanuaris Bergamos jalutades jalutas meile vastu vanem soliidse mantliga härrasmees, kes käis juba kepiga ning meid nähes peatus, tõstis kaabut, lausus "Bonjorno!", naeratas ning jalutas edasi. See hetk oli justkui filmist, südantsoojendav.

Kui meenutada filmi "Under the Toscan sun", siis tõepoolest selline see elu seal ongi. Vahel kaootiline, samas nii armas ja puhas.

Mulle Itaalia meeldib.

pühadeaegne isetegevus...

Note to self

Love thy beer-belly.
Take one minute at a time.
Unwind, little one, unwind.
Before there was now, there was time before this time.
Little by little.
Love thyself but love others deeper.

/keegi tundmatu internetiavarustest/

 

"Men kick friendship around like a football and it doesn't seem to crack.

Women treat it like glass and it falls to pieces.."

                                   Anne Lindbergh

sügislapse sügisrõõmud imelisel sügispäeval

Kampsun pisikesele poisiklutile

Tädi Laura tegi pisikesele poisile kampsuni, et käekesed soojad oleks. Pilt on tehtud poisikluti emme poolt ning juhised võetud Eesti Naise jaanuarikuu numbrist, autoriks Krentu.

Lago di Como e funiculare... ja mäed

Hommik algas sellega, et panime paika päeva plaani. Mehed vaatasid Itaalia kõige kõrgema mäe tipu kaardi pealt välja ja otsustasid sinna sõita. Kuna see aga oli üle 300km kaugusel ja meie oma pisikese Lancia Y-ga ei tahtnud eriti nii pikka sõitu lihstalt selleks, et seal ringi sõita, ette võtta, hakkasime me veidike vastu :)

Lõpuks otsustasime Como järve äärde minna.Järvi oli mõnus, kuid kahjuks jälle jaanuarile omaselt oli kõik väga udune. Como linnas sõitsime köisraudteega (funiculare) 750m kõrgemale Bruante külla, kust ronisime veel rohkem üles mäkke, kuni jõudsime Alessandro Volta auks ehitatud tuletornini 900m kõrgusele merepinnast. Vaade oli võimas. Kui poleks nii palju udu olnud, võiks kohe hingemattev selle kohta öelda. Kahjuks oli udu nii tugev, et kui püüdsin pildistada pea kilomeetri jagu allpool olevat Como järve, ei jäänud eriti miskit peale. Suve poole, kui päike välja tuleb ja plusskraadid püsivamad on, peaks ka udu probleem lahenema.

Mäest alla tulles oli kell alles vähe, mistõttu ei tahtnud veel kodu poole suunduda, seega otsustasime Lecco linna sõita, mis on Como järve teise "jala" suurim asustus. Seal oli parkimiskoha leidmisega probleeme, sest igas vähegi parkla moodi kohas oli valvel hunnik musti mehi, kes kõik oleks hea meelega meile midagi maha parseldanud. Nendega me aga tegemist teha ei soovi, seda enam, kui neid kohe mitu-mitu koos on seal. Lõpuks leidsime parkimiskoha ning seejärel köitsid meie meeli suured suured mäed, mis kohe Como järve äärest kõrgusid. Otsustasime võtta väikese kohvi ning plaani pidada. Minu ja Lillu pahameeleks valiti koju sõiduks äärmiselt kitsas mägitee pea 1,5km kõrgusel merepinnast. Oli juba pime ning tee väga käänuline, mõnes kohas ka ilma teepiirdeta. Sellegi poolest oli vaade alla väga ilus. Mäest alla sõites läbisime mägede/kaljude vahe, kus meie peade kohal kaardusid suured mäenõlvad ning iga natukese aja tagant piilusid mägede seintest välja pisikesed kosed. Oleks ainult väljas valge olnud, oleks rohkem seda ilu näinud.

Homme hommikul viime auto rentijale tagasi ja suundume poodidesse - kellel soove, andku teada:)

Lago di Garda

Hommik algas selega, et Siim läks autot parkima panema :) Peale seda väike hommikusöök värskete briocchidega ning suund Garda järve äärde. Enne veel käis Hinno GPS ostmas ja me oleme kõik selle eest tänulikud:)

Garda järv on imeilus ning muhulgas Itaalia suurim järv, mis paikneb mägede keskel ning mis sisaldba endas poolsaari ja väikseid saari. Käisime esmalt kõige suuremal poolsaarel, millel paikneb linn nimega Sirmione. Poolsaare lõpus asub kindlus ning imekaunis rannapromenaad. Terve poolsaar asub mingit sorti mereplatool ning seetõttu on kaldalt paistev järvevesi helesinine ja kristallselge.Samuti asub seal paar väikest sadamat, kindluse muuseum ning hurmav vanalinna osa. Kahjuks on see äärmiselt armas kohake talvel suhteliselt välja surnud. Seal asub meeletus koguses hotelle ning ilmselt on see turismiperioodil väga populaarne puhkuse paik, kuid hetkel on enamus hotellid ja väikesed äri suletud. Meid see muidugi ei morjendanud - oligi mõnusam vaikselt jalutada ja pildistada, ilma et hunnik turiste pidevalt ees tõlberdaks.

Edasi oli soov minna mägedesse. Kuna meil ühtegi sihtkohta ei olnud, siis ei olnud eriti ka millegi järgi joonduda. Seega sõitsime niisama mööda Garda järve kallast pisikeste armsate itaalia külade vahel. Lõpuks jõudsime väikese künka otsa, kus asus järjekordne kindlus. Meie üllatuseks polnud see aga päris tavaline kindlus, vaid vana kindluse hooned, kus elasid lausa igapäevaselt inimesed - väikesed aknad kardinatega, aiamaa kindluse müüride vahel ja tänavavalgustus ning isegi kanalisatsioon oli seal ilmselt olemas (kanalisatsiooni luugid vähemalt olid).

Olles eelmise künka kõrguses pettunud, otsisime mägesid edasi. Lõpuks ka leidsime midagi ning sõitsime pead pöritavaid kurve ja teid üles kõrgustesse. Hetkel, mil leidsime he üisikese nn mägikiriku, otsustasime, et siin meie teekond lõpeb, sest viimased kõrgused võtsime juba niigi esimese käiguga gaasi põhjas hoides. Tegime väikese puhkepausi ning pöödusime alla tagasi. Enne veel olime GPS silmates avastanud, et oleme ei rohkem ega vähem kui poole kilomeetri kõrgusel merepinnast.

Tee koju kulges oodatust pikemaks, sest otsustasime hoiduda kiirteest ning sõite alternatiivseid teid pidi tagasi. Kahjuks tähendas see küa küljes küla ning ringteed ringtee otsa. Aga kohale me jõudsime:)

Eks näis, mis homne toob - see plaan on praegu alles arutamisel.

Veneetsia

Hommikul võtsin ühe rendiauto - ei ole tarvis ilmselt öelda, et ei saanud me seda, mida me tellisime. Kuid üllatus oli seda suurem, kui nägime, mis seisukorras see väike Lancia Ypsilon  oli. Lühidalt - üleni kriipse, kraapse täis ning tagumine bumper peaaegu ärakukkumise ääre peal. Aga no see selleks, võtsime auto vastu ja sõit võis alata.


Paljudele meist oli see esimene sõit kiirteel. Maksud on suht mõnusad - 14,10 Bergamost Veneetsiasse.  Veneetsiasse jõudes keerasime küll enda meelest nii valesti, kui sai, st sõitsime üle silla linna, kus autodega ei sõidata, kuid õnneks oli seal suur parkimismaja selle tarbeks ehitatud. Lisaks, meie jaoks täiesti juhuslikult (kuivõrd läksime Veneetsiasse täiesti ettevalmsitama) avastasime parkimismaja lähedal People Mover'i ehk siis spets selleks ehitatud õhurongi, et inimesed parklast linna viia :)

Linn oli imeilus, mitte ühtegi autot ja täpselt selline nagu filmidest mäletasime - pisikesed kitsad tänavad ja pisikesed väljakud, mis moodustavad labürindi, sajad pisikesed sillad ja gondlid nende vahel voorimas.Taaskord väga palju igast asjade müüjaid.Seekord mind Senegali naiseks ei tahetud viia, kuid Siim pidi maksma roosi eest, mis mulle algul ilusate siniste silmade eest "kingiti". Otsisime ka üht postkontorist, kust Allardi sõnul saab postkaarte koju saata, kuid kahjuks ei leidnud me seda, mistõttu peate ilma vahva Veneetsia postkaardita hakkama saama.

Veneetsia kohvikutes on selline komme, et lisaks söögile-joogile maksavad külastajad ka kohamaksu. Teisisõnu - istumine maksab 2 eurot.

Veneetsiast tagasi jõudsime suhteliselt hilja ja ees otamas uued takistused. Nimelt parkimine Bergamos. Parkimise sildid on siin päris eksitavad - ühel märgil on nii parkimise keeld kui ka tasulise parkimise aeg ja hind. Parkimine on tasuline nagu eestiski tööpäeva jooksul, kuid mida see parkimise keeld siis tähendab? Et kas peale tööpäeva on seal parkimine keelatud? Või just seda, et parkimine tasuta on keelatud ja parkida saab tasu eest 9-18? igatahes kahtlane. Et vältida sekeldusi ametivõimudega otsustasime panna auto tasulisse parklasse, kus öösel on võimalik tasuta parkida. Lisaks on parkimiskohad märgitud erinevalt - ühed on sinise joonega ja teised kollasega... wtf? Lõpuks saime pika vaatluse ja tõenäosusarvutuste tulemusel selgeks, et ilmselt on kollased parkimiskohad Bergamo residentidele ning sinised külalistele väljastpoolt. Selline eristamine toimub muuhulgas ka tasulistes parklates.

Igatahes jah, raske päev on olnud. Lähme homseks puhkama - plaanis on loodusretked mägedes.