Note to self

Love thy beer-belly.
Take one minute at a time.
Unwind, little one, unwind.
Before there was now, there was time before this time.
Little by little.
Love thyself but love others deeper.

/keegi tundmatu internetiavarustest/

 

"Men kick friendship around like a football and it doesn't seem to crack.

Women treat it like glass and it falls to pieces.."

                                   Anne Lindbergh

sügislapse sügisrõõmud imelisel sügispäeval

Kampsun pisikesele poisiklutile

Tädi Laura tegi pisikesele poisile kampsuni, et käekesed soojad oleks. Pilt on tehtud poisikluti emme poolt ning juhised võetud Eesti Naise jaanuarikuu numbrist, autoriks Krentu.

Lago di Como e funiculare... ja mäed

Hommik algas sellega, et panime paika päeva plaani. Mehed vaatasid Itaalia kõige kõrgema mäe tipu kaardi pealt välja ja otsustasid sinna sõita. Kuna see aga oli üle 300km kaugusel ja meie oma pisikese Lancia Y-ga ei tahtnud eriti nii pikka sõitu lihstalt selleks, et seal ringi sõita, ette võtta, hakkasime me veidike vastu :)

Lõpuks otsustasime Como järve äärde minna.Järvi oli mõnus, kuid kahjuks jälle jaanuarile omaselt oli kõik väga udune. Como linnas sõitsime köisraudteega (funiculare) 750m kõrgemale Bruante külla, kust ronisime veel rohkem üles mäkke, kuni jõudsime Alessandro Volta auks ehitatud tuletornini 900m kõrgusele merepinnast. Vaade oli võimas. Kui poleks nii palju udu olnud, võiks kohe hingemattev selle kohta öelda. Kahjuks oli udu nii tugev, et kui püüdsin pildistada pea kilomeetri jagu allpool olevat Como järve, ei jäänud eriti miskit peale. Suve poole, kui päike välja tuleb ja plusskraadid püsivamad on, peaks ka udu probleem lahenema.

Mäest alla tulles oli kell alles vähe, mistõttu ei tahtnud veel kodu poole suunduda, seega otsustasime Lecco linna sõita, mis on Como järve teise "jala" suurim asustus. Seal oli parkimiskoha leidmisega probleeme, sest igas vähegi parkla moodi kohas oli valvel hunnik musti mehi, kes kõik oleks hea meelega meile midagi maha parseldanud. Nendega me aga tegemist teha ei soovi, seda enam, kui neid kohe mitu-mitu koos on seal. Lõpuks leidsime parkimiskoha ning seejärel köitsid meie meeli suured suured mäed, mis kohe Como järve äärest kõrgusid. Otsustasime võtta väikese kohvi ning plaani pidada. Minu ja Lillu pahameeleks valiti koju sõiduks äärmiselt kitsas mägitee pea 1,5km kõrgusel merepinnast. Oli juba pime ning tee väga käänuline, mõnes kohas ka ilma teepiirdeta. Sellegi poolest oli vaade alla väga ilus. Mäest alla sõites läbisime mägede/kaljude vahe, kus meie peade kohal kaardusid suured mäenõlvad ning iga natukese aja tagant piilusid mägede seintest välja pisikesed kosed. Oleks ainult väljas valge olnud, oleks rohkem seda ilu näinud.

Homme hommikul viime auto rentijale tagasi ja suundume poodidesse - kellel soove, andku teada:)

Lago di Garda

Hommik algas selega, et Siim läks autot parkima panema :) Peale seda väike hommikusöök värskete briocchidega ning suund Garda järve äärde. Enne veel käis Hinno GPS ostmas ja me oleme kõik selle eest tänulikud:)

Garda järv on imeilus ning muhulgas Itaalia suurim järv, mis paikneb mägede keskel ning mis sisaldba endas poolsaari ja väikseid saari. Käisime esmalt kõige suuremal poolsaarel, millel paikneb linn nimega Sirmione. Poolsaare lõpus asub kindlus ning imekaunis rannapromenaad. Terve poolsaar asub mingit sorti mereplatool ning seetõttu on kaldalt paistev järvevesi helesinine ja kristallselge.Samuti asub seal paar väikest sadamat, kindluse muuseum ning hurmav vanalinna osa. Kahjuks on see äärmiselt armas kohake talvel suhteliselt välja surnud. Seal asub meeletus koguses hotelle ning ilmselt on see turismiperioodil väga populaarne puhkuse paik, kuid hetkel on enamus hotellid ja väikesed äri suletud. Meid see muidugi ei morjendanud - oligi mõnusam vaikselt jalutada ja pildistada, ilma et hunnik turiste pidevalt ees tõlberdaks.

Edasi oli soov minna mägedesse. Kuna meil ühtegi sihtkohta ei olnud, siis ei olnud eriti ka millegi järgi joonduda. Seega sõitsime niisama mööda Garda järve kallast pisikeste armsate itaalia külade vahel. Lõpuks jõudsime väikese künka otsa, kus asus järjekordne kindlus. Meie üllatuseks polnud see aga päris tavaline kindlus, vaid vana kindluse hooned, kus elasid lausa igapäevaselt inimesed - väikesed aknad kardinatega, aiamaa kindluse müüride vahel ja tänavavalgustus ning isegi kanalisatsioon oli seal ilmselt olemas (kanalisatsiooni luugid vähemalt olid).

Olles eelmise künka kõrguses pettunud, otsisime mägesid edasi. Lõpuks ka leidsime midagi ning sõitsime pead pöritavaid kurve ja teid üles kõrgustesse. Hetkel, mil leidsime he üisikese nn mägikiriku, otsustasime, et siin meie teekond lõpeb, sest viimased kõrgused võtsime juba niigi esimese käiguga gaasi põhjas hoides. Tegime väikese puhkepausi ning pöödusime alla tagasi. Enne veel olime GPS silmates avastanud, et oleme ei rohkem ega vähem kui poole kilomeetri kõrgusel merepinnast.

Tee koju kulges oodatust pikemaks, sest otsustasime hoiduda kiirteest ning sõite alternatiivseid teid pidi tagasi. Kahjuks tähendas see küa küljes küla ning ringteed ringtee otsa. Aga kohale me jõudsime:)

Eks näis, mis homne toob - see plaan on praegu alles arutamisel.

Veneetsia

Hommikul võtsin ühe rendiauto - ei ole tarvis ilmselt öelda, et ei saanud me seda, mida me tellisime. Kuid üllatus oli seda suurem, kui nägime, mis seisukorras see väike Lancia Ypsilon  oli. Lühidalt - üleni kriipse, kraapse täis ning tagumine bumper peaaegu ärakukkumise ääre peal. Aga no see selleks, võtsime auto vastu ja sõit võis alata.


Paljudele meist oli see esimene sõit kiirteel. Maksud on suht mõnusad - 14,10 Bergamost Veneetsiasse.  Veneetsiasse jõudes keerasime küll enda meelest nii valesti, kui sai, st sõitsime üle silla linna, kus autodega ei sõidata, kuid õnneks oli seal suur parkimismaja selle tarbeks ehitatud. Lisaks, meie jaoks täiesti juhuslikult (kuivõrd läksime Veneetsiasse täiesti ettevalmsitama) avastasime parkimismaja lähedal People Mover'i ehk siis spets selleks ehitatud õhurongi, et inimesed parklast linna viia :)

Linn oli imeilus, mitte ühtegi autot ja täpselt selline nagu filmidest mäletasime - pisikesed kitsad tänavad ja pisikesed väljakud, mis moodustavad labürindi, sajad pisikesed sillad ja gondlid nende vahel voorimas.Taaskord väga palju igast asjade müüjaid.Seekord mind Senegali naiseks ei tahetud viia, kuid Siim pidi maksma roosi eest, mis mulle algul ilusate siniste silmade eest "kingiti". Otsisime ka üht postkontorist, kust Allardi sõnul saab postkaarte koju saata, kuid kahjuks ei leidnud me seda, mistõttu peate ilma vahva Veneetsia postkaardita hakkama saama.

Veneetsia kohvikutes on selline komme, et lisaks söögile-joogile maksavad külastajad ka kohamaksu. Teisisõnu - istumine maksab 2 eurot.

Veneetsiast tagasi jõudsime suhteliselt hilja ja ees otamas uued takistused. Nimelt parkimine Bergamos. Parkimise sildid on siin päris eksitavad - ühel märgil on nii parkimise keeld kui ka tasulise parkimise aeg ja hind. Parkimine on tasuline nagu eestiski tööpäeva jooksul, kuid mida see parkimise keeld siis tähendab? Et kas peale tööpäeva on seal parkimine keelatud? Või just seda, et parkimine tasuta on keelatud ja parkida saab tasu eest 9-18? igatahes kahtlane. Et vältida sekeldusi ametivõimudega otsustasime panna auto tasulisse parklasse, kus öösel on võimalik tasuta parkida. Lisaks on parkimiskohad märgitud erinevalt - ühed on sinise joonega ja teised kollasega... wtf? Lõpuks saime pika vaatluse ja tõenäosusarvutuste tulemusel selgeks, et ilmselt on kollased parkimiskohad Bergamo residentidele ning sinised külalistele väljastpoolt. Selline eristamine toimub muuhulgas ka tasulistes parklates.

Igatahes jah, raske päev on olnud. Lähme homseks puhkama - plaanis on loodusretked mägedes.