Tundub, et tuleb tund,
millal tuleb
midagi ära tunda,
midagi muuta - eelkõige eneses,
midagi teha,
et maa peal heledam hakkaks.

DK



Aga jätkuks eelmisele postitusele:
Ei saanud ma pühapäeval normaalsel ajal koju, et oleks jõudnud veel veidike õppida (mitte, et ma seda nüüd nii väga tahtnud olekski). Alustasime oma teekonda kella 1 paiku. Sõites Tallinna poole hakkas järsku päris jubedalt tuiskama. No kohe selliselt, et ka ees sõitvat autot oli väga raske jälgida. Seetõttu ei tihanud ka mööda sõita, kuigi edasiliikumine toimus vaevu 50km/h. Jõudes kuhugi Laitse kanti võttis S. julguse kokku ja sõitis meie ees olevast reast mööda.. peagi lõppes ka tuisk. Juba jõudis pähe tulla mõte, et nüüd põhjagaas ja koju (kuivõrd vahepeal oli möödunud meist ka politsei, õnneks vastusuunas:)) Mõte mõeldud, jalg gaasil juba hakkas vajutama pedaali, kui helises telefon. Vaatan, M. helistab.. "Tsau, kuule, kas te saaksite tagasi pöörata..? Meil suri auto ära:(". Pikemalt mõtlemata keerasime ümber ja suundusime tuldud teed tagasi. Jõudsin veel vahepeal uurida, et kui kaugel nad on. Vastuseks sain, et kusagil 25 km meist tagapool. No ok, keeras meile mingi suur rekka ette, kes samuti sõitis 50km/h maanteel ja algas taas tuisk. Vaevu märkasime külmetavaid sõpru auto juures ja pidasime kinni. Autoabi oli neil õnneks juba tellitud, nii et võtsime pool seltskonda peale, ülejäänud jäid puksiiri ootama ja suundusime sõprade kodu poole. Ja taaskord oli meil suur rekka ees, kellest mööduda polnud võimalik. Õnnelikult said M ja J oma linnst väljas asuvasse koju, meie hakkasime siis enda kodu poole suunduma. Kuivõrd polnud mitu päeva kodus käinud, otsustasime ka poest läbi käia, kus jäi näppu nii üks kui teine.. lõpuks lausa 3 kotitäit asju:S.

Koju jõudsin veidi enne kella kaheksat õhtul. As I said... nädalavahetus on kõige kiirem aeg nädalas!