Kas Sa oled õnnelik?

Nii küsis umbes 2 aastat tagasi minult täiesti niisama, möödaminnes üks töökaaslane, kellega pean tänu töökorralduse muudatustele nüüd tihedamini läbi käima. Just seetõttu see küsimus mulle ka meenus.. Ma olin tookord täiesti pahviks löödud, vaatasin talle kummalise näoga otsa, naeratasin ebalevalt ja vingerdasin vastamisest välja. Hiljem mõtlesin, et küll ta on imelik, et peaaegu võõraste käest selliseid asju küsib.

Mul on tunne, et inimesed ei vaevu või ei suuda nii palju enda sisse vaadata, et ise aru saada, et nad on õnnelikud. Mina ka ei osanud.. ja arvatavasti ei oska siiani. Selle asemel  käime me mossis nägudega ringi ja kirume kõiki ja kõike. Ja ärge saage valesti aru, ma ei räägi sellest, et Aafrikas lapsed nälgivad ja meil siin on toit laual ja katus peakohal ja nüüd me kõik peame tohutult õnnelikud olema. Ma räägin lihstamatest asjadest.

 

Teine, mis mind täna kirjutama ajendas, on üks artikkel, mis lahkas hääbuva suhte tunnuseid. Ja kuigi ma sellistest artiklitest lugu ei pea, jõudsin selle lugemise lõpetamisel arusaamisele, kui õnnelik mina tegelikult olen. Ma saan aru, et möödakäijad ei märka seda, kuivõrd palav ilm ei mõju mu tervisele kõige paremini ja ma olen veidike nukra väljanägemisega, aga sisemiselt olen ma nii nii õnnelik.. õnnelik ei millestki. Või siis just kõigest, mis on?

Googeldasin pealkirjas oleva küsimus. Erinevates foorumites oli palju seda küsitud ja silma jäi üks vastus, kus keegi kirjutas, et ta ei ole õnnelik ja arvatavasti ei saa ka kunagi õnnelikuks, sest ta ise on enda suhtes liiga nõudlik. Kas siis inimesed seostavad õnne mingi eesmärgi saavutamisega? Või mingi asja saamisega (et a la ma olen nüüd nii õnnelik, et mul lõpuks auto on)?

Õnn või õnnelik olemine seisneb minu arvates ikkagi selles, et sa oled rahul sellega, mis on ja seesama "mis on" ei pea olema üldse täiuslik. Õnnelik olemine peaks hõlmama endas seda, et inimene teadvustab endale need nõrgemad või konarlikumad kohad oma elus ja endas ja lepib sellega (teisisõnu makes peace with it).

Just selle leppimisega hakkasin algust tegema pühapäeva õhtul.. ja seetõttu olen õnnelik! Ja mõelda vaid, kui pikk tee mul veel ees on.. ja kui õnnelik ja rahul ma kogu selle protsessi lõpus olla võiksin!:)

Küll sai segane jutt...